Uudised

Eestimaa ja tema mõte elab: eestikeelne gümnaasiumiharidus 100 01. november ille

100 aastat eestikeelse gümnaasiumihariduse algusest tähistame oma koolis reedel, 8. novembril – G2 ja G3 klassidele tuleb kõnelema Pärnu Koidula muuseumi juhataja Elmar Trink ja kuulatakse näidisväitlust teemal „Kas eestikeelsel haridusel on mõtet?“.


Kahekümnenda sajandi alguse  esimesed aastakümned olid Eesti ajaloos keerulised aastad. Esimene maailmasõda, Vene revolutsioonid, iseseisvumine, Saksa okupatsioon …  Sellises segaduses pidi eesti rahvas ellu jääma ja edasi rühkima. Jõudu selleks andis veebruaris 1918 lahvatanud iseseisvumise idee: Eestimaa ja tema mõte elab! Küll läbi raskuste, aga elab igas linnas, külas ja igas ettevõtmises.

Pärnu koolielu oli siis heas korras. Nii poisslaste kui ka tütarlaste gümnaasiumides oli palju õpilasi ka pärast 1917. aasta evakueerumist. Siia jäid põhiliselt saksa ja eesti soost noored. 1918. aastal, pärast  Saksa okupatsiooni kindlustumist algaski diskussioon, millises keeles koole edasi arendada. Kuna suur osa õpilastest olid eestlased, siis oli loogiline, et kool oleks eestikeelne. Preisi kooli õppekava ei näinud aga ette isegi eesti keele õpetamist. Eesti Rahvahariduse Seltsi eestseisus Pärnus ei jätnud jonni ja suheldi aktiivselt Riias asuvate võimudega. Pärast pikki läbirääkimisi said Pärnu koolid õiguse 9. novembril 1918. aastal avada eestikeelne gümnaasium nii poistele kui tütarlastele. Samal päeval kadus ajalukku Saksa keisririik. Eestimaale saabusid taas keerulised ajad. Algas Vabadussõda. Johann Eschstammi juhtimisel püüdis Pärnu Eesti Kõrgem Tütarlaste kool oma tegevust organiseerida, vaatamata sellele, et ruumid saadakse alles detsembris. 1919. aasta alguses kuulutati välja õpilaste vastuvõtt kõikidesse Pärnu koolidesse. 1918/1919. õppeaastat võib tegelikult lugeda poolaastaks, mil valmistati ette järgmist kooliaastat. Kohendati õppekavasid ja nõudmisi õppimise osas, lepiti kokku, et õpilasi hinnatakse kolmepalli süsteemis: nõrk, rahuldav ja hää.  Kõige keerulisem ülesanne oli leida õpetajaid, kes oleks võimelised gümnaasiumi tasemel eesti keeles õpetama.

Maia Erm

ajalooõpetaja

Kahekümnenda sajandi alguse  esimesed aastakümned olid Eesti ajaloos keerulised aastad. Esimene maailmasõda, Vene revolutsioonid, iseseisvumine, Saksa okupatsioon …  Sellises segaduses pidi eesti rahvas ellu jääma ja edasi rühkima. Jõudu selleks andis veebruaris 1918 lahvatanud iseseisvumise idee: Eestimaa ja tema mõte elab! Küll läbi raskuste, aga elab igas linnas, külas ja igas ettevõtmises.

Pärnu koolielu oli siis heas korras. Nii poisslaste kui ka tütarlaste gümnaasiumides oli palju õpilasi ka pärast 1917. aasta evakueerumist. Siia jäid põhiliselt saksa ja eesti soost noored. 1918. aastal, pärast  Saksa okupatsiooni kindlustumist algaski diskussioon, millises keeles koole edasi arendada. Kuna suur osa õpilastest olid eestlased, siis oli loogiline, et kool oleks eestikeelne. Preisi kooli õppekava ei näinud aga ette isegi eesti keele õpetamist. Eesti Rahvahariduse Seltsi eestseisus Pärnus ei jätnud jonni ja suheldi aktiivselt Riias asuvate võimudega. Pärast pikki läbirääkimisi said Pärnu koolid õiguse 9. novembril 1918. aastal avada eestikeelne gümnaasium nii poistele kui tütarlastele. Samal päeval kadus ajalukku Saksa keisririik. Eestimaale saabusid taas keerulised ajad. Algas Vabadussõda. Johann Eschstammi juhtimisel püüdis Pärnu Eesti Kõrgem Tütarlaste kool oma tegevust organiseerida, vaatamata sellele, et ruumid saadakse alles detsembris. 1919. aasta alguses kuulutati välja õpilaste vastuvõtt kõikidesse Pärnu koolidesse. 1918/1919. õppeaastat võib tegelikult lugeda poolaastaks, mil valmistati ette järgmist kooliaastat. Kohendati õppekavasid ja nõudmisi õppimise osas, lepiti kokku, et õpilasi hinnatakse kolmepalli süsteemis: nõrk, rahuldav ja hää.  Kõige keerulisem ülesanne oli leida õpetajaid, kes oleks võimelised gümnaasiumi tasemel eesti keeles õpetama.

Maia Erm

ajalooõpetaja